Noor teadlane Maris Mändel soovib silikaattellise krohvi alt välja tuua

Noor teadlane Maris Mändel soovib silikaattellise krohvi alt välja tuua

mai 10, 2019 Uudised 0

Maris on Eesti Kunstiakadeemia doktorant ja tema kirg on ehitusajalugu, iseäranis 20. sajandi uued ehitusmaterjalid ja tehnoloogiad ning nende kajastumine kohalikus arhitektuuris. Tema teadustöö kannab nime “Silikaattellis – hoidmist väärt materjal?”

Mis ajendas Marist oma teadustööd kirjutama?

Kui ühte materjali nii palju kasutada, siis muutub see hästi harilikuks ning selles on raske näha mingit väärtust. Või äkki peaks ka silikaattellist nägema kui midagi erilist ning näiteks restaureerima sama moodi nagu restaureerime keskaegseid paekivimüüre?

Silikaattellis hakati Eestis tootma juba 1911. aastal ning silikaattellistest on valminud umbes pooled Estonia teatri seintest. Kui kuni 1930ndate aastateni  püsis silikaattellis üldjuhul krohvi all peidus, siis seoses uute tuultega arhitektuurimaastikul hakati silikaattellist üha rohkem kasutama ka krohvimata kujul.

Silikaattellise hele ja sile pind haakus väga hästi funktsionalistliku esteetikaga. Silikaattellisest sai moodne materjal ja selle valisid oma majade fassaadidele just kõige edumeelsemad inimesed. Võtame näiteks Pärnu rannakohviku. See on Eesti funktsionalistliku arhitektuuri üks tippteoseid. Kui hoone omal ajal valmis, kiideti seda kõvasti just selle eest, et konstruktsiooni materjalid ehk raudbetoon ja silikaattellis on jäetud ausalt nähtavale.

“Vot, see olekski üks koht, kus silikaattellis ongi väärtuslik ja kus seda tulekski restaureerida täpselt sama moodi nagu me restaureerime vanu paekivimüüre.”

Kahjuks Pärnu rannakohvikul nii hästi ei läinud. Kui hoonet 1990ndatel restaureeriti, siis ei osanud keegi silikaattellisest suuremat  midagi arvata ja kahjustunud seinapinnad krohviti lihtsalt üle.

“Et meil aga edaspidi selliseid lugusid vähem juhtuks ja me oskaks paremini oma kultuuripärandit hoida, siis mina oma doktoritöös tegelengi just nende Eesti 20. sajandi kõige harilikumate ehitusmaterjalidega. Ja minu eesmärk on kasutusajaloo kaudu välja selgitada ja kaardistada ära need olukorrad, milles see üks või teine, meile nii harilikuna näiv materjal omab tegelikult kultuuriajaloolist väärtust ja eeldab seega ka hoolikat restaureerimist.”

Maris soovib, et meie restaureerimisotsused põhineksid teadmistel ja mitte eelarvamustel.

Minu eesmärk on kasutusajaloo kaudu välja selgitada ja kaardistada ära need olukorrad, milles see üks või teine, meile nii harilikuna näiv materjal omab tegelikult kultuuriajaloolist väärtust ja eeldab seega ka hoolikat restaureerimist.”

Allikas: err.ee

Silikaat Grupi ettevõtted