Et Tiina saaks kõik ausalt ära rääkida, peab ta alustama sellest, et tal on alati hullupööra kiire ning tööajast on väga raske aega näpistada, et oma kahtekümmend aastat kattev jutustus ära rääkida.
“Kallid kolleegid, andke andeks, kui mulle saadetud e-kirjad nüüd pikemaks ajaks vastuseta jäävad,” vabandab Tiina oma kolleegied ees juba ette.
Tiina, kuidas sinu lugu Aatriumis alguse sai?
Aga kui asja juurde minna, siis olen erialalt TTÜ haridusega puidutöötlemise tehnoloog, aga ühel heal päeval suvel 1998 kutsuti mind alustama uut sisustuskaubamaja Järvel. Olin kohe nõus, sest see plaan tundus mulle niiiiii hea! Ega ma muidugi osanud siis ette näha, et milline möll lahti läheb ja kui intensiivne see töö on! Olin siis ja olen siiani ostujuht, kelle ülesandeks mööbli ostmine Euroopast ja nüüdseks ka Eestist.
Kas mäletad oma esimest tööpäeva?
Esimene kontor asus Nõmme poole suunduvate busside peatuse taga olevas majas 2.korrusel. Kogu territoorium oli ümbritsetud aiaga ja Aatriumi, vabandust ehitamisel oleva Aatriumi juurde pääses läbi võrkväravate. Aatriumi esimesel korrusel käis kibe töö põrandate valamisega. Aga maja vajas täitmist ja läks lahti kiire töö tarnijate ja kaupade leidmiseks, sest nagu selgus, võib mööbli tarneaeg olla paar kuud. Meil aga vaid 2 kuud aega oligi!
Algus oli ka selles suhtes raske, et tol ajal Eestit eriti tegijaks ei loetud ja pidi ikka pidevalt potentsiaalsetele tarnijatele ennast meelde tuletama, et meiega üldse suhtlema hakataks. Ette sai võetud esimene “ostureis” Saksamaale ja eks Taani ja Saksa mööbliga alustatud saigi. Avamisel oli siiski mööblit hõredalt, aega jäi ikkagi napiks. Aga uue kontori saime endale ka – kappide taha müügisaali.
Aga ikkagi 20 aastat ühel ametipostil, kas ära ei tüüta?
Ilmselt leidsin endale töö, mis mulle sobib ja meeldib ja köidab ka pärast 20 aastat. Eelmises töökohas hakkasin juba viie aasta pärast kibelema, siin seda tunnet pole endalegi üllatuseks tulnud. Kunagi vaatasin teisi inimesi, kes kuskil 20 aastat töötanud, et täitsa imelikud, nüüd olen ise ka see imelik.
"Kunagi vaatasin teisi inimesi, kes kuskil 20 aastat töötanud, et täitsa imelikud, nüüd olen ise ka see imelik."
Kui võrdled oma tööd 20 aastat tagasi, mis on muutunud?
Nende aastate jooksul on muutunud palju ja eks juhtumisi ole ka igasuguseid ette tulnud. Suurim muutus on muidugi see, et Eesti on täiega kaardil ja nüüd tulevad tarnijad ka ise meie juurde, nii Eestist kui ka mujalt. Kedagi päris uut juurde võtta on aga juba keeruline, hõredast väljapanekust on asi hetkel päris kaugel.
On sul mõni ekstreemne kogemus, mida oled oma ametiga pidanud üle elama?
Messireisid on aga mõnigi kord muutunud seiklusreisideks. Lumetormide tõttu õnnestus aastaid tagasi Saksamaalt tagasi saada 4 tunni asemel 2 päevaga ja alles sellel talvel lülitas orkaani mõõtu torm välja Saksamaa rongiliikluse, lennujaam oli aga 200 km kaugusel ning taksosabad kilomeetrised. Olen ka Kopenhaagenis nädalaks haiglasse sattunud. Ja ega kontor ei pruugi ju ka alati väga turvaline koht olla– pidin rabanduse saama, kui mu arvuti ekraan plahvatas.
Milline on sinu unistuste sisutus. On midagi, milleta kohe kuidagi ei saa?
Kui aga rääkida mööblist, mis mulle endale meeldib, siis see on hoopis midagi muud võrreldes tänapäevase valikuga. Mulle meeldib puit, ma armastan puitu, kui üks erand välja arva – kollane naturaalne mänd. Aga sellel on omad põhjused.
Ma jumaldan ka vana mööblit, Eesti-aegset mööblit, mõisamööblit, kus on näha tõsist tisleritööd. Kord käisin vanas mõisas mööbli restaureerimise kursustel ja kogu see töökoda oli täis minu jaoks “päris” mööblit – see tekitas minu jaoks nii hea tunde, et mäletan seda siiani, see oli väga “minu ruum”. Ja mul on põhimõte, et vähemalt kaks mööblieset kodus peavad olema puidust: söögilaud ja voodi.
Aga on veel üks väga tähtis teema seoses Aatriumiga – Aatrium andis mulle mu pere, sain oma mehe ka siit! Ja selles kahekümnes aastas on olnud kaks toredat paariaastast pausi.
Aitäh sulle, Tiina Toomingas! 20 aasta pärast samas kohas. Nõus?